International

EST

Amikatiivne praksis

On olemas lapsi, kes just on suureks saanud ja täna täiskasvanud on ja mõnedel neist on ka endal juba lapsed. Need perekonnad, kes harrastavad kasvatusvabu sidemeid realiseerida, teevad seda igaüks omal viisil rohkem või vähem pedagoogiliste mõjutustega.

25 aasta eest on Hubertus v. Schoenebeck teaduslikult uurinud kasvatusvaba suhtlemise võimalusi ja uurimistulemustest oma isikliku maailmavaate välja arendanud, mida amikatsiooniks nimetatakse. Amikatsioonil on põhialuseks kõikide fenomenide võrdväärtuslikkus, armastus iseenese vastu ja teiste tähelepanu. Amikatsioonis on veendumus, et inimesed juba algusest peale täisväärtuslikud inimesed on ja mitte, et neid selleks muuta tuleb. Ja, et ka igaüks ise ennast kasvatama ei pea, sest inimesed on täisväärtuslikud juba algusest peale. Nad võivad ennast armastada, nii nagu nad on ja muudatused neis toimuvad ilma minevikku kahandamata.

Tihti oodatakse, et amikatiivsed inimesed lasevad lastel teha seda, mida need ise otsustavad. See oleks ju amikatiivse teooria kõige olulisem osa, aga kõik on teisiti. »Pane müts pähe!« – »Ma ei taha!« Ema on konfliktis oma kolmeaastase tütrega. Ilmaelu interpreteeritakse. Kes interpreteerib õigesti? Amikatiivne vastus on: Igaüks interpreteerib omal viisil ja esimesel on samapalju õigus kui teiselgi. Ema ütleb tütrele välja oma vaated asjale ja tütar emale oma seisukohad. Ema ütleb võib – olla mitu korda ja laps vastab ka mitu korda. Siis võib juhtuda, et nad saavutavad mingi kokkuleppe: »Ma panen mütsi pähe« või »No hästi, mine siis ilma!«.

Või nad jäävad oma vastandlike seisukohtade juurde. Siis surutakse reeglipäraselt täiskasvanu oma läbi ja laps peab tegema seda, mida täiskasvanu tahab. See ei ole ka amikatiivsetes perekondades teisiti.

Siiski kogu käsitlusviiside vastuolulisuse juures: psüühilisel tasandil ei toimu mingit rünnakut lapse sisemise maailma ja tema suveräniteedi vastu. Tema »ei« tuleb võtta kui sisemise iseseisvusega samaväärse inimese väljendust ja arusaamist, kes tahab teist teed minna – mida täiskasvanu aga omadel põhjustel lubada ei saa. Jutt käib seejuures käsitletavast »Tee seda!« või »Ära tee seda!«, mitte aga psüühilise »Vaata, mul on õigus!« Amikatiivses konfliktis ei ole täiskasvanute rünnakuid hingele ja lapse identiteedile ja seetõttu pole ka mitte vastavaid tormilisi kaitseid selle vastu. Amikatiivne konflikt jookseb teistel teedel.

Psüühilisel tasandil asuvad amikatiivsed positsioonid ja traditsioonilised pedagoogilised positsioonid teineteise vastas. Siinpool lapse suveräänse sisemise maailma äratundmine, sidemed ja väljavahetamine täisväärtusliku inimesega – teiselpool aga lapse suveräänse sisemise maailma puudumise kindlakstegemine. Täisväärtuslikuks küpseva inimese kasvatus ja suunamine. Amikatiivsed täiskasvanud ei muutu lapse iseseisvuse tunnustamisega tegevusvõimetuks – nende tegutsemised on vaid teise psüühilise kvaliteediga.

Vaba tahtevabaduse piiramisest, ebamõistlikkusest ja trotsi purustamisest on amikatiivsetel täiskasvanutel kõik võimalik teisiti: psüühiline kuulamine – empaatia, samal viisil saab laps psüühiliselt täiskasvanuid tajuda. Kuna sel juhul last ei rünnata, ei pea ta oma energiat ennast vanemate vastu kaitstes kulutama. Mõlemad võivad seetõttu teise poole igasugusest nõudlikkusest osa saada. Mõlemad on avatud märkama, kui tähtis teisele tema huvi tegelikult on, seal hulgas emotsionaalsel ja eksistentsiaalsel tasandil. Nad tajuvad teineteist, nad kogevad ka konflikte, nii võitudes kui ka madalseisudes ja tunnetavad, kes teine inimene on.

Täiskasvanu ja laps saavad niisiis informatsiooni teineteise huvide kohta ja see kandub ühtlasi nende nõudlikkuse emotsionaalsele tasandile üle. Nii käib see paar korda siia – sinna, mõnikord sõnade ja selgitustega, mõnikord ilma. Nii võib küll ette tulla, et üks nendest ennast läbi surub – ükskord täiskasvanu, teinekord laps –, reegel on, et üks teisel teha laseb. Kahe inimese pakilised vajadused on harva võrdse kaaluga. »Siis tee sina« – see asub lähemal. See sobib nii ainult, kui konflikti keskmes pole eksistentsiaalse tähtsusega probleemid: arusaamine ja kuulekus, mida täiskasvanu lapselt nõuab, väärikus ja enesest lugupidamine, laps teab, et vanemad tahavad neid respekteerida.

Kasvatusvabas praksises ei lahendata konflikte vaeva ja (imetlusväärse) pingutusega, vaid need lahenevad enamuses iseenesest amikatiivse suhtlemise empaatilise struktuuri tõttu. Seda ei tehta kuidagi ettevalmistatult, välja töötatult või (sarnaselt) taotluslikult. Amikatiivne argipäev lastega ei võimalda instseneerida. See on võrdväärsete partnerite autentne andmine ja võtmine. Sellega kaasaskäivat igapäevast rahu lastega tuleb võtta kui kingitust, mis tuleneb amikatiivsest hoiakust.