International

EST

Amikatiivse elulaadi põhialused

e maailmavaade, spetsiifilise filosoofia ja eetikaga, praksise ja emotsionaalsusega. Igaühele, kes amikatiivselt elada tahab, on suuna leidmisel abiks 12 amikatiivse eluviisi põhipunkti.

1. Armastus iseenese vastu

Iga inimene saab ennast armastada nii nagu ta on. Selline konstruktiivne vaade iseendale tuleb elutahtest ja ei panda mitte millegi ega kellegi poolt kahtluse alla. Enesearmastus on ilma egoismita ja ümbritsetud lähikondlaste armastusest.

2. Täisväärtuslikkus

Igaüks on algusest peale täisväärtuslik inimene. Keegi ei pea enda kallal töötama, et ennast parandada ja kasvatada selleks, et »õigeks« või »paremaks« inimeseks muutuda, sest igaüks on igal oma elu ajamomendil täisväärtuslik inimene. Igal ajahetkel võib ennast muuta: see juhtub nimelt täisväärtuslikkuse ja enesearmastuse saja protsendi tasemelt.

3. Enesevastutus

Inimesed sünnivad omadusega ise enese eest vastutavad olla ja oma isiklikku heaolu tajuda. See pole mingi lisa, mis suureks kasvamise jooksul avanema peab, vaid võime, mis algusest peale muutumatult olemas on. Enesevastutus ei lähe kunagi kaduma, mis ka elus juhtuda võib.

4. Iseseisvus

Keegi ei pea midagi tegema ega teha laskma, mida ei taha teha ega teha lasta. Keegi ei ole mingi kohustuse all, millega ta ise nõus ei ole. Ühelgi normil ei ole õigustust ennast üksikutest kõrgemale seada. Millega ka keegi vastandatakse: igaüks otsustab iseseisvalt, kuidas ta sellega käituda tahab. Iseseisvusest tulenev vabatahtlikkus avad juurdepääsu ühtsusele, autentsusele ja empaatiale.

5. Võrdväärsus

Mitte keegi ega miski ei seisa teistest üleval- ega allpool: kehtib kõikide fenomenide võrdväärsuse paradigma. Oma ülemise – alumise struktuuriga vertikaalse mõttepildi asemel eksisteerib ettekujutuse suur horisontaalne tasand, millel igal reaalsel ja ebareaalsel kujundil on oma koht. Iga üksik läheb oma isiklikul vastutusel läbi selle mitmekesisuse. Kuidas iganes ta ka otsustab ja milliste kriteeriumide järgi ta ka oma valikud teeb, mille poolt ta ei otsustanud madalama väärtusega astmeks. Igaüks seob postmodernse võrdväärsuse oma isikliku vastutuse oma isikliku konstruktiivse ja subjektiivse eetikaga.

6. Subjektiivsus

Inimesed interpreteerivad maailma – igaüks oma subjektiivsel viisil. Objektiivsed, inimeste poolt eraldatud tõed ei eksisteeri. Ka loodusteaduslikud arusaamised on lõpuks konkreetsete inimeste teadmised nende subjektiivse maailmavaate ja ajaloo muutuste keskel. See tähendab, et keegi ei saa õigesti teisele oma isiklikku vaadet asjadele siduvaks teha. (»Vaata, mul on õigus!«), vaid igaüks saab ainult oma isiklikku subjektiivset vaadet teatavaks teha.

7. Veatus

Keegi ei saa mingit tõelist viga teha – sest pole olemas objektiivseid, üksikutest üle olevaid mõõdupuud. Põrkumised kokkulepete vastu ei ole vead oma objektiivses mõttes, vaid mingit mõtet omavad kõrvalekalded kokkulepitud teest. Igal ajal võib ennast korrigeerida, seejuures jälgitakse korrigeeritud sammu kui mõttekat tegevust minevikus.

8. Sotsiaalsus

Inimesed on sotsiaalselt konstruktiivsed, nad sünnivad selle potentsiaaliga. Nad jälgivad teisi, et nende käest enda jaoks midagi tähtsat saada: nende heatahtlikkust, sümpaatiat, armastust. Oma isiklikes huvides hoolitseb üks teiste eest (»sotsiaalne automaatsus«), ta hoolitseb selle eest, et teisel hästi läheks, sest sellel on tagajärjeks teiste toetus. Sotsiaalsus on enesearmastuse tulemus. Kellelegi ei pea sotsiaalsust, ligemisearmastust, hoolitsust teiste eest õpetama: inimesed suudavad seda juba alates sünnist ja nad praktiseerivad seda isiklike vajaduste tahtel (juhul kui neid ei segata nende enesearmastuse avastamisel).

9. Lugupidamine sisemise maailma vastu

Enesevastutus ja subjektiivsus tähendavad iga üksiku inimese iseseisvat ja suveräänset maailma. »Seesmised maailmad« on olemas sisemise struktuuri universaalse printsiibina kõikjal: aatomites, kivides, taimedes, loomades, inimestes. Inimeste sisemise maailma ees on suur lugupidamine. Inimese sisemisse maailma ei tohi kunagi sisse tungida selles mõttes, et seal ei tohiks olla midagi sellist, mida teine seal omada ei tahaks (»Vaata nüüd!«).

10. Enesekehtestamine välimises ilmas

Lugupidamine sisemise maailma ees ei tähenda välisilma tegude väljakannatamist. Tegevustasandil käitub igaüks nii kuidas see tema enda vastutustundele vastab. See käitumine välimises maailmas võib teiste ettekujutustele vastu rääkida või vastukäiv olla. Konfrontatsiooni ja ületamatu vastuolu korral tuleb igaühel oma isikliku identiteedi kindlustamiseks olla täis võitlusindu, nii nagu ta seda suudab ja tahab. Kuid iga enesekehtestamisega välimises maailmas – ei lähe kaduma austus iga üksiku inimese sisemise maailma ees.

11. Empaatia

Vabatahtlikkus ja lugupidamine sisemise maailma ees võimaldavad seda, et inimese sisseelamisvõime nii võib avalduda nii, nagu igauks seda ise tõepoolest soovib – ja mitte nii, nagu see kuidagi olema peaks. Inimese empaatiline potentsiaal antakse vabaks. Vastuse küsimusele »Kes ma olen?« ja »Kes sa oled?« saadakse reaalselt eksisteerivate isikute jälgimisel, kes igaüks ise ja kes teine on, see leitakse sügaval emotsionaalsel tasandil. See kehtib aga ainult niikaua kui keegi seda asjaolusid arvestades enese jaoks realiseerida tahab (ei ole mingit kohustust empaatia jaoks). Eriline valdkond, kus empaatia avaldub, see on käitumine konfliktidega: »empaatiline konflikti lahendus« astub destruktiivse võitluse asemele.

12. Kasvatusvabadus

Lugupidamine sisemise maailma ees, arusaamine teadmiste subjektiivsusest ja kõikide fenomenide võrdväärsuse tunnustamise tagajärjeks on kultuurilise missioonitunde lõpp. Üks teine kultuur, religioon, eetika, filosoofia või muud positsioonid – neid ei pea enam oma isiklike ettekujutuste järgi ümber vormima. See kehtib ka laste puhul ja tähendab igasuguse kasvatuse juhtmõtte kaotamist: et lastest tuleb teha inimesi vastavalt nende vanemate ettekujutusele olemasolevast kultuurist. Sidemed lastega asendatakse inimeseks kasvatamisega.